Türgi 2008 - aka Toomasel jälle külas.

DAY 1. Neljapäev 9.05 Ärasõit ja Antalya

Reis algas varahommikuse lennuga Tallinna lennujaamast, äratus oli kell 4 ning takso oli ees pool 5. Lennujaamas läks kõik libedalt, seal kohtusin ka Helini ja Erkiga, kes lendasid samuti Türki, aga ainult nädalavahetuseks. Lennukis liigutati mind äriklassi, kuna minu kohta (varuväljapääsu juures) lihtsalt polnud :). Peale viisa soetamist ja passikontrolli saime kätte oma pagasi ja meie teed Helini ja Erkiga läksidki lahku – nemad oma transferi peale ja mina otsisin lennujaama bussi, mis viis mind Antalya Centrumisse Kaleici juurde.

Varsti peale bussist maha minekut märkasin ehmatusega, et mu telefoni pole oma tavapärases kohas – taskus. Sai otsitud läbi kõikvõimalikud ja võimatud kohad ja ainuvõimalik järeldus oli, et olin selle unustanud lennujaama bussi. Niisiis võttis maad väike paanika – telefon läinud, kuidas ma saan ühendust Toomasega ? Kõik mu numbrid ja mitmed mälestused on ju sõnumitena seal... Järgmine mõte – tuli leida internet :) internetist saan ühenduda kodustega! Samuti saan saata sõnumi Toomasele.. asusingi siis Internetti otsima – õnneks internetti ei leidnud – leidsin hoopiski ühe soovitatud Hosteli, panin oma kodinad seal maha ning rääkisin oma murest. Manager oli väga abivalmis, ning kinnitas mulle kohe alguses, et tulin hea firmaga ja kindlasti saan ma oma telefoni tagasi, tema sõnutsi ei saavad nad nkn mu telefoni seal kasutada, kuna see blokeeritakse vms?!

Möödus 2 tundi ja hostelipidaja poolt tehtud ca 50 telefonikõnet ning tulemus – minu telefon on leitud! Ning saan selle kätte kellatorni juurest. Kuna ma polnud kindel, kas kellatorn on seesama koht kus ma bussipealt maha tulin, siis anti mulle kaasa hosteli waiter ning koos leidsimegi õige koha, õige bussi ja õige telefoni.

Niisiis pool päeva möödas, õnnelik Kätlin on taas oma telefoni valdaja. Edasi tuleb mõelda, mida teha ? Et päikest ei ole, siis randa minek ei tule kaalumisele. Helin ja Erki ei viitsi samuti Antalyasse liikuda (nad pidid asuma 10km eemal), seega loivan mööda linna ringi ning otsin supermarkertit. Mulle haagivad sappa 2 türki, nendest 1 – kes inglise keelt eriti ei mõista - lahkub varsti ning mind jääb saatma teine tüüp. Alguses nooh – no las ta saadab mind supermarketisse, 5 minutit jalutamist ja kerget vestlust, ning türk on leidnud armastuse :D no aitäh! Vaikselt raputan ta maha ja liigun ise edasi.

Pärast mitmetunnilist kolamist olen juba suht kurnatud, väike tavuk (kana) kebab ning hostelisse puhkama. Et ärkan alles kell 9, kui on juba pime, siis sellega päevased seiklused lõppesidki.

Day 2 Antalya, Olympus

Äratuus! Kell heliseb pool 8, Toomas peaks jõudma Antalyasse kella 8ks. Kiire dušš ning ringkäik hosteli palkonil – süüa veel ei anta – niisiis Hadrians Gate’ile Toomast ootama. Kuna Toomas laseb end alati oodata, siis jõuan lõpetada kaasas olnud ajakirjad ja sealt ta tulebki. Tom on blondi tüdrukut nähes üllatunud ja naerab natuke aega mu juuste üle ning edasi viib tee hostelisse tagasi, kus pakime ümber asjad ja sööme hommikust. Nimelt tõi toomas seljakotiga natuke asju Eesti viimiseks. Et me neid aga nädala jooksul tassima ei peaks, siis viime koti Jiiri juurde. Jiiri on tsehhi kutt keelekursuse ajast, ning teda kohtasin ka oma talvisel tripil Rumeeniasse – seega vanad tuttavad, ainult et minul on „new head”. Internet läbi vaadatud, kott Jiiri juures, asume teele linnapiirile. Migrosest ostsime mulle digika, kuna pilte tahaks ju teha küll :D ja Toomas loomulikult on enda oma Ankarasse jätnud.

Edasi viib päev meid tee äärde – varsti olemegi autopeal ning saame küüti Kemeri noormehelt. Poisi lahkus on nimelt selline, et viib meid oma sihtkohast 50km edasi Olymposele. Kell on õhtu, autojuht on lahkunud, otsustasime jääda ööks Olymposele Tyrkmen treehouse’idesse.

Bungalowd ise olid tegelikult suht ägedad, negatiivsena küll suhteliselt kitsale maaalale kokku pressitud, keset loodust ja veidi jahedad. Loodus käratses terve öö, erinevad elukad tegid häält koguaeg :S alates kella 3st hakkas laulma kukk, siis oli näha seal ka jaanalindu ja parte, rääkimata kilbiga ja kilbita konnadest.

DAY 3. Laupäev Olympus

Hommikusöök ja edasi oli idee jalutada Chimaerasse, ent peale väikest suplust ja maasikaid rannas, kadus päike ja ilm oli veidi kahtlane, seega jäime rannale päevitama ja suplema. Väike mõte oli veel proovida mul kaljuronimist või sõita kajakkidega, ent peale lõunasööki oli väsimus peal. Tegime hoopiski Toomasega ühe tavla mängu. Üllatust siin seekord polnud – ta võitis kõik mängud.

Peale õhtusööki otsustasime minna Chimaerasse maast tulevaid leeke vaatama - mingi maaaluse gaasi teema, päris täpselt aru ei saanudki :). Selleks tuli sõita bussiga peaaegu tund, edasi ronida treppidest mäeotsa ning seal need leegid siis olidki.

DAY 4. Demre, Myra, Kaš

Hommikusöök söödud, pakkisime asjad ning hakkasime hääletama edasi. Esmalt lootsime saada suurele teele ja sealt edasi vaadata, ent läks hästi ning saime Alanya õpetajate minibussiga Finikesse. Edasi õnnestus ka suhteliselt kiiresti autole saada ning tee viis meid Demresse paadile. Toomas tegi traditsiooniliselt kohalikega kiiresti tutvust, ning üks paadi omanik pakkus meile oma alusel kerget einet. Sinna paadile tuli ka mingi vene turistide seltskond ja edasi viis tee meid veealust linna Kekova-t vaatama. Paaditripil oli algselt kavas ka ca tunnine ujumispaus, aga kuna päikest polnud, siis polnud keegi ujumisest huvitet.

Paadiga sõidetud, edasi hääletasime Demresse tagasi (väga ägeda naksitrallide džiibiga!), et kaeda St Nicholausi katedraali ja iidset linna Myrat. Et loomad meid armastavad, selles ei pidanud kahtlema üldse – Köpec’id (koerad) haakisid end tihti meile sappa. Et Jõuluvana katedraal maksis 10liiri, siis piilusime seda ainult väljastpoolt. Tom oli seal käinud ja arvas, et 10-t see küll väärt pole :), pilte sai vaadatud ka hiljem raamatust.

Myra 3km Demrest on üks Lüükia aegne linn alates ca 5ndast sajandist. Seal oli säilinud peamiselt üks amfiteater ja kaljuehitised, ülejäänud antiikne linn olevat 6m sügavusel liiva all.

Edasi hääletama…

Hääletamisega joppas jälle, kiirelt saime autole, mille juht oli teel Izmiri ning enne päikeseloojangut jõudsimegi Kaši. Kaš on suht äge pisike sadamalinn. Sealt saab sõita ka Kreeka väikesaarele Meisi. Hosteli otsingud viisid meid vanaema Santosa pansionini, ent läksime uurima ka edasi ning jäime mujale.

Peale õhtusööki sai tehtud väike vein ja toomas mängis pansioni katusel kitarri. Ilus oli.

DAY 5. Kaš ja Roller

Hommikusöök ja edasi linnapeale rolleri renti otsima. Naljakas lugu muidugi – kellel oli roller, sel polnud teenindajat, kellel oli teenindaja polnud rollerit. Tourist information avati ka alles pool 2, no mida?? Meil oli vaja kohalikku kaarti, ja kuna info oli kasutu, siis tuli see raamatupoest osta.

Rolleri saime ka viimaks, kaubaks saime 25 liiriga. Kell oli jõudnud lõunasse, vaja oli kiirustada edasi tankima ja sõit võiski alata. Pean tunnistama, et seljakoti elu oli alguses päris hirmutav :) ent sai kiiresti selgeks. Tee kulges mööda rannikut, uudistasime mingit kuulsat mereäärset koobast nimega Maxi Magara ning ujusime „The Beach”-il. Ideaalne rand asus rannikuäärse tee ühes sopis, tuli lihtsalt astuda rollerilt maha, minna natuke treppidest allapoole ning oligi leitud seniste kogemuste põhjal kõige parem Türgi rand - liivane, vesi täiesti selge, pole mudane, pole suuri kive jms. Samuti oli see väga hõredalt asustatud seega... paradiis :)

Mitmed ujumisretked ja kilomeetrid hiljem oli aeg lõunasöögiks ning peale seda jõudsimegi Kašile veidi sarnasesse sadamalinna Kalkan-isse. Ostsime sealt maasikaid ning edasi viis plaan meid mägedesse. Tagasisõitu alustasime veidi peale kella16.

Mäed on muidugi ägedad, loodus on väga vahelduv ja mägede teed on mõnusad käänulised. Plaan oli teha üks väike ringikene mägedes, ent kuna kaardipeal olnud teed olid ilmselt väääga väikesed ja tähistamata, mistõttu me neid ei märganud, siis sai tehtud nii 3 korda suurem ring. Kui kell oli 6 ja sõitsime ikka ilma ühtegi silti või teeotsa nägemata siis sai küsitud teeäärsetelt traktorit parandavatelt, et kus me asume. Siis saimegi teada, et oleme juba plaanitust palju kaugemale läinud. Veidi maad edasi ning kohalikud ütlesid meile, et peaksime minema tagasi Kalkani kaudu, kuna sealt saab kiiremini. Vaadanud natuke kaarti, me neid siiski ei uskunud, ning hinnanguliselt tegime õigesti, sest peatselt nägime silti, mis kinnitas et Kaš asub 60km kaugusel. Samuti hakkasime laskuma alla mägedest, mistõttu hakkas veidi soojem. Olime nimelt tulnud välja lühikeste pükste/seelikuga ning igaks juhuks kaasa võtnud pusa, aga kuna kohati käisime ikka päris kõrgel (silt näitas 1600), siis hakkas päris jahe. Et kell oli palju, oli külm ja tee oli veel pikk, siis tekkis juba väike mure – et kas ikka jõuame Kaši tagasi, kuna liikumiskiirus senini oli kuskil 30 km/h. Õnneks läks viimane osa teest kiiremini, kannatatud sai veidi külma ja kangeid lihaseid, ent päikeseloojanguks olime tagasi.

Roller tagastatud, makstud selle eest kokkulepitud 20 liiri (jah, 20 :P), poest läbi ja bussijaama Antalya bussi otsima. Kell oli saamas alles 20 ent bussi täna enam polnud.. Algselt oli idee, et äkki saab Antalyas minna järgmisel päeval raftingut tegema, aga seega tegime plaanid ümber ja jäime Kaši.

Seekord maandusime vanaema Santosa pansionis. Kuum dušš tegi külmunud kehale head ning edasi linnapeale söögijahile.

Day6. Teisipäev Kaš ja Antalya

Pool päeva leotasime beach-il – mõnus. Edasi tuli liikuda tagasi Antalyasse, õhtul pidi Toomas liikuma tagasi Ankarasse, et õppida ja kooli minna. Hääletamine tagasi ei läinud nii hästi kui varem, ent kurta pole ka millegi üle. Pikim ootamine oli vast 30 minutit, ja seejuures ei saaks väita et poleks tahetud peale võtta – taheti ikka, aga lihtsalt sõideti valesse kohta või edasi viidi mingi 15 km korraga. Lühikese seelikuga blondil tüdrukul teeääres ei õnnestunud siiski liiklusõnnetust põhjustada :) kuigi juhtide tähelepanu oli kõvasti teeäärsele pööratud. Kokku oli Antalyasse Kašist üle 200 km, õhtul poole 8st olimegi Antalya bussijaamas. Leidsime Toomasele sobiva bussi. Edasi viis tee meid Jiiri juurde, kust saime kätte hoiul olnud tavaari, väike Pide (Tyrkish pizza) ja hüvastijätt Toomasega bussijaamas.

Ja Kätlin jäigi üksi kõigi nende türklastega :P kolistasin kottidega Kaleicisse ja võtsin hosteli. Kauplesin küll, aga kuna olin väsinud ja enam edasi ei viitsinud minna, siis kõige odavamalt ei saanud.

Day 7 Antalya

Äratus ja Hommikusöök ning avastus, et loodetud päevitamise ilma taaskord ei ole. Võtsin trammi Antalya ajaloomuuseumi, lootes rahulikule hommikupoolikule. Kui välja arvata turvamees, kes mind esimesed 10 minutit jälitas ja juttu üritas teha, siis võib öelda et oli tõepoolest rahulik. Muuseumis oli üht-teist täitsa huvitavat ning tasus täiesti käia.

Astunud muuseumist välja, õues müristas ja hakkas sadama, vihmapiisad olid suuuured - vähemalt 1cm diameetrise läbimõõduga. Õnneks sai vihm peagi otsa, et Migrosesse shoppama ei viitsinud minna, seetõttu kohtasin ka Istanbulist pärit Erdali, kellega pärastlõunani ringi hängisime. Üllataval kombel ei mingeid armastusavaldusi :) samuti sain teada, et ta õpib meremeheks, kes on ka Eestis käinud, ning ta oskas ka mõningaid eesti keelseid väljendeid.

Õhtul ostsin endale uue salli, sallimüüja – vana mees- oli loomulikult külalislahke aga lõpuks ikkagi üks vana pervert :D niipea kui võimalus oli proovis ikka suudelda ja kallistada. Lisaks veel kinoskäik (PS! peale minu oli saalis veel 2 inimest, äge!) ja reis Türki saigi läbi.

Day 8 tagasilend

Äratus pool 8, ärasõit hostelist kell 8 (hostelipidaja viis), väikesed sekeldused lennujaamas, ent ärasõit. Lennuk raputas ägedalt Eestisse jõudma hakates.. Lõbus!