2009 paradiisipuhkus I osa

Reisi olen ma mõttes jaganud kaheks osaks, seda nii piirkonna kui seltskonna erinevuste tõttu. Et pilte ja juttu tuleb üksjagu, siis jagan oma reisi ka blogis kahte - 6ne seltskond Malaisias ning hiljem alguses kolme ja seejärel 4kesi Taimaal.

Algas kogu see teema sellest, et Andri käis Vaitoga eelmine aasta sealkandis 3 kuud chillimas ja ütles et hea oli ja tahaks tagasi. Klm pakkus soodsaid pileteid, mina tahtsin minna, Taago ning ka Mirjam arvas et oleks hea seiklus. Mõeldud-tehtud. Piletid ostetud sai reisi ootama hakata.
Eivor mõtles ka tulemisest, ent arvas et 3 ndl on liiga pikk aeg ning jäi esialgu äraootavale seisukohale.
Mõni nädal enne reisi selgus, et Taago ja Andri tuttav Liivi on ka päev hiljem meist nädalaks Singapuri liikumas ning ta on seal täitsa üksi ja tahaks meiega väga liituda. Nädal enne reisi teatas Taago, et tema saab kahjuks tööasjade tõttu olla meiega ainult nädala, ning ka Eivor pidi tulema nädalaks. Nii sündis 6ne seltskond.

Algus 26.04.2009
Kohtusime Taago, Andri ja Mirjamiga Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas, tegime check ini, väike siider/õlu lennujaamas ning jätsime
kodumaaga hüvasti. 2,5h hiljem maandusime Amsterdamis, kus oli meil 2 lennu vahel 2h 45 min. Kondasime ringi, ostsime süüa (pitsat) ja tuligi aeg pikale lennule minna. Taagol ja Mirjamil olid kohad kõrvuti, Andri tuli minu kõrvale ning tal õnnestuski oma koht sinna vahetada. Reis oli täitsa OK. Magada sai, süüa anti, igalühel oli telekas ja pult selleks. Sõin, vaatasin filmi ning kuna pea valutas hirmsasti tuli magama jääda. Uni oli katkendlik ning hommikuks oli kael kange, ent ei midagi liiga hullu.

Singapur 27.04.2009

Jõudsime kohale kohaliku aja järgi kell 4 pärastlõunal. Lennujaamas hakkasime Eivorit ootama. Ta tuli mingi teise firmaga Frankfurdist vist :) jõudsime suhteliselt samal ajal, ainult et tema lennuk tuli teise terminali. Ootamise ajal vahetasime riideid, Andri improviseeris sildi Eivorile tervituseks ning mingi hetk ta saabuski. Võtsime metro Malaisia piiriäärde ning edasi läksime jala. Jõudsime piiriületuskohta, Singapurist saime ilusti välja. Et päike loojus kenasti ja Malaisia oli lähedal paistis otsustasime silla ületada jalgsi. Mingi onku küsis mida me teeme, et buss läheb teiselt poolt ja et Malaisiasse läheb jala pool tundi, meie kui vaprad turistid arvasime, et pool tundi phähh :) Jalutuskäik oli tiheda liiklusega autotee ääres - päris hea CO2 rünnak. Keset silda, kus tuli silt, et siin hakkab Malaisia, kadus ära kõnnitee ning tekkis märk, et jala käimine keelatud. Et olime juba üksjagu maad tulnud siis tagasi minema ei hakanud, marssisime julgelt edasi. Mingi hetk oli edasi minek suhteliselt võimatu, kuna surma ei tahtnud päris saada autoteel käies. Mingi turva suunas meid teise kohta, see aga oli veoautode piiripunkt, ning meid sealt üle ei lastud, kohalik üritas meile "inglise" keeles seletada, et tal pole vajalikku templit. Võeti vastu otsus tagasi minna ning buss võtta piiri ületamiseks. Kahjuks aga sinna kust bussi võtta ei olnud meil võimalik niilihtsalt tagasi minna. Kõik uksed olid ühesuunalise liikumisega, ning sattusime Singapuri sisenemise piiripunkti. Andri rääkis onudega, nad võtsid ära meie passid, viisid meid tahatuppa, kus paluti istuda... õnneks saime vaevu istutud kui öeldi, et võime edasi minna. Meid viidi õigele poole tagasi, järele hüüti veel et "This time, take a bus!". Võtsime bussi, ületasime piiri, vahetasime raha ning otsisime kodu. Olime nüüd Malaisias, linnas nimega Johor Bahru. LP ei teadnud sellisest linnast midagi, seega pidime ise õnne katsuma. Võtsime hotelli nimega "JB hotel" 75 ringiti öö toa eest (meie kalleim öö :) ca 240 eeku). Käisime Eivori lemmikkohas söömas :P See oli tegelikult mingi suvaline teeäärne koht. Mina sõin kanasuppi, teised riisi kanaga. Kana oli toidusse pandud kogu kontidega, mis oli imelik. Samuti oli minu supi sees tundmatuid pallikesi, mis võisid olla seened ? klimbid? või nagu enamus lootis - varaani munad. Erilist maitset polnud, pigem meenutas klimpi klimbisupist. Ellu jäime, midagi väga head seal siiski polnud...

Uni tuli peale, võtsime Mirjamiga 7 elevenist järgmiseks päevaks küpsised ja läksime oma pessa. Poisid läksid kuhugi stripi vmt baari, kus nende eest hoolitseti. Kuidas hoolitsus täpselt välja nägi, ei ole nad selgitanud, ainuke kommentaar on, et raisk õlu joodi eest ära ;)

28.04.2009 Džunglirong ja Jerantut.
Rong pidi tulema ala 5:45. Tegelikkuses saabus ta ca 20 min hiljem ning väljus peatusest veel oma tunnike hiljem. Sõitsime rongiga, magasime, sõime, magasime veel. Oleks kellelgi olnud mängukaardid, siis oleks mänginudki. Taago vajas ilmselgelt puhkust :) sest igal võimalikul sõidul oli tema esimene, kes tukkuma jäi. Rongisõit kestis 7h, maksis 54 krooni. Kohale jõudes võtsime hosteli (35 Myr tuba), sõime mangosid ja lõuna, kondasime veidi ringi, sõime õhtust ning pikutasime veidi. Orgunnisime järgmiseks päevaks tripi Taman Negara rahvusparki, et aga enamik kohalikke atraktsioone eeldab et me oleks seal kohapeal juba hommikul vara, siis jäi meil üle vaid kohale minna ning ise trekking teha džunglis.

29.04.2009 Liivi saabumine ja Taman Negara
Liivi jõudis meile järele varahommikul 1:46 rongiga. Tegime väikesed koksid ja läksime magama. Kerge hommikusöök hosteli poolt ning 70+5 kohaliku eest paadisõit Taman Negarale, sissepääsumaks, 4h trekkimist omal käel, turnimist puudekohal kõrguval köislaudteel. Laudtee - Canopy Walkway- koosnes 10st jupist ning oli ühtekokku 510m pikk (väidetavalt maailma pikim). Liivi kardab kõvasti kõrgust, seega tema jaoks oli selle läbitegemine paras eneseületus. Mina väga kõrgust ei karda, ent kohati oli see päris jube - kui oled ca 50m kõrgusel ja näed alla maapinnani välja... Igaljuhul korralik kogus adrenaliini tuli sealt.
Džunglimatk oli väsitav, kogu kaasavõetud vesi kulus ära, käisime mööda siledat maad, aga oli vaja ka vallutada kohalik kõrgeim tipp ning hiljem samast alla laskuda. Lihased olid väsinud ja ka tagantjärele tundub, et matka osa oli tiba liiga pikk, ent saime kõik edukalt metsast välja. Veidi pikem maa oleks võinud lõppeda vigastustega, kuna lihased ei kuulanud pärast tunde mäest üles ja allavantsimist enam kõige paremini sõna.Sõime ning buss viis meid Jerantuti ära. Võtsime seina seest raha ning ostsime rongijaama ootamiseks rummi ning hakkasime oma öörongi ootama.

30.04.2009 Öörong & Perhentian Kecil
Kondasime oma pagasiga rongile. Rong jäi ootama Wakaf Baharu poolt tulevat Singapuri rongi et see mööda lasta. Rongis olid segaduses AU paarike, kes olid kogemata valele rongile sattunud. Tahtsid nemad sõita Singapuri, ent nende kohad sleeperis olid juba võetud. Veidike seletamist, ning sai selgeks et nad valel rongil. Maha nad sealt said, loodetavasti said edasi õiges suunas ka. Poisid olid veidikesest rummist ülemeelikud ja chillisid mööda rongi, meie olime väsinud ja üritasime magada.
Hommik tuli kiirelt - nii mõni tund jäi uneajast puudu (alla 6h oli seda vist too öö), tuli äratada Liivi ning juba olimegi Wakaf Baharu-s. Võtsime kiirelt oma kodinad ja läksime maha. Võtsime takso Kota Besut'i, kust saab edasi paradiisisaartele.. Takso maksis 20 Myr nägu ehk 60 Myr takso. Sõit kestis ca 1h. Teel olles juba hakkas jõudma kohale, et oma telefoni olen jätnud rongi... Kota Besutis otsisin läbi ka oma seljakoti ning pida pole, see on telefon. Kuna teine taksotäis tuli kuidagi palju aeglasemalt, siis käisin internetis, saatsin kodustele inffi et olen udupea ja Annelale tööle meili et pangu mu kaart kinni. Kurb oli telefoni kaotada. Ent peale väikesi shake'e ja omlette hiljem olimegi juba speedboatiga teel Perhentian Kecil saarele. Tegemist on tõepoolest täiesti kindlasti paradiisisaarega. Ilus sinine vesi, rahulik, palmid. Saar ise niipisike kui nt Prangli - autoteid pole ning ega nendega poleks kuhugi sõita ka.
Meile paadireisi müünud onkel ütles, et kuna kohalikel on töörahva püha puhul vaba päev, siis on saar täis - ent me ei uskunud teda. Kohale jõudnud, õnnestus Taagol väljuda paadist nii, et kukkus vette pikali. Vesi oli kuri ning rikkus ära tema telefoni.
Saime endale Long Beatchil öömaja. See oli põhimõtteliselt väga kuuri moodi. Ristisime ta laudaks.
Sõime, tukkusime veidi päikese käes kui ta enam kuri polnud, käisime BuBu baaris kokteilitamas, sõime jälle :)
Bubu baar oli omanäoline seetõttu, et oli praktiliselt ainus koht Perhentian Kecil saarel, kus sai kaardiga maksta. Kasutasime seda võimalust heasti. Kokteil maksis enamasti 25Myr (kurss on ca 1 Myr= 3,2EEK), sellele lisandus ka service tax. Õhtusöögil võtsid teised mereandide BBQ, meie kui väiksemad mereelukate armastajad Mirjamiga sõime traditsiooniliselt kana.Mul oli väss, teised läksid veel kondama, ühed käisid sukeldujate peol ja teised tõmbasid vesipiipu..

1.05.2009 Perhentian Kecil
Poisid läksid hommiku vara sukelduma, meie uimerdasime, pakkisime end kokku ja hakkasime endale kodu otsima. Pidime siis kodu otsima seetõttu et see laut kus seni saime olla oli vaba ainult 1ks ööks. Kohe hommikul, sealsamas pakuti meile ühte kahest tuba, ent see oli 6le kuidagi vähe. Proovisime veel, blondid bikiinides tüdrukud - ent edu ei saavutanud kusagil. Päike oli karm ning seega maandusime vette. Laulsime laule (see laul mis mul meelde ei tulnud oli "Sina väike Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud...") ja chillisime ja juba tulidki poisid tagasi. Et vesi oli tekitanud suure nälja, läksime istusime tuttavaks saanud rannakohvikusse maha. Sõime hommiku ja lõunasööki. Kaubaks läksid omletid ja pannkoogid.
Poisid läksid uuele koduotsimise ringile. Ei kuskil muud kui ainult üks Iiri prouast kohvikupidaja ütles neile, et kui tõesti midagi ei leia, siis tema kohviku verandal võib ranna asemel väliööbimist teha. Bambusmatid, mida alla võtta olid tal ka olemas. Võtsime selle kui varuvariandi arvesse, viisime sinna enda kotid ning läksime igaks juhuks veel taha Coral Beachile kaema. Ise olime aga juba kõik leppinud mõttega, et ilmselt tuleb teha väliööbimist - mis sellelgi viga! Soe, kena vaade..
Saatsime tube küsima ilmselgelt tulle oma parimad läbirääkijad Taago ja Eivori, sest tagasi tulid nad pakkumisega 30 Myr nägu poolvalmis majakeses. 3 tuba, 2 vannituba, köök. Võib öelda et majake oli tegelikult valmis, puudus mööbel ja viimistluses olid ühendamata mõned juhtmed sh ka konditsioneeri oma. Omanik lasi selle kiirelt ära koristada, toodi meile madratsid ning olime oma uhkeimas elamises. Halastas ta meiepeale, kuna viimane laev oli juba läinud ja ta oli lihtsalt hea inimene... Enne kui seda ise nägime, ei uskunud poiste kirjeldatut õieti, kuna see tundus liialt uskumatu ;) Aga õnneks ei olnud nende puhul tegemist Valelike Libudega - kõik oli nii kena kui lubatud.Edasi luksuslik õhtusöök hotelli restos, väike fotosessioon kodu trepil ning uneaeg.
Ööse tuli julm padukas, millisega poleks kindlasti tahtnud väliööbimist teha - oleksime olnud kogu oma asjadega läbimärjad.

2.05.2009 Snorgeldamine ja ärasõit.
Saime reisi teisel ja viimasel korral hotellis ka hommikusöögi. Pidime kiirelt midagi suhu pistma, sest kiire oli snorgeldama. Poisid rääkisid ära ka Mirjami, kes kardab uppumist, et ka tema liitus meiega.
Käisime shark pointis sukeldumas - kõik peale minu nägid haikala ka. Muidu oli seal igasugu erinevaid kalakesi. Järgmine sukeldumiskoht oli kilpkonnade juures.

Ühede neist tõstis meistersukelduja Taago põhjast lahti, niiet ta ujus pinnale ning me kõik nägime teda lähedalt. Järgmine sukeldumiskoht oli majaka juures. Peale seda, võtsime oma asjad, sõime Iiri tädi kohvikus ning tuligi meid koju viiv paat.
Paadisõit läks kiirelt, lahkuda oli kahju... Meie enda paradiisisaar :) Taago oli kaotanud oma paadipileti ent õnneks seda ei küsitudki ja uut ostma seega ei pidanud.
Õhtustasime ja tegime viimaseid ühispilte ning siis otsisime sõiduvahendit rongijaama. Saime khm ühe huuuvitava bussi. Istmed pärinesid tõenäoliselt 3st erinevast sõiduvahendist, polster puudus ning heitgaasid tulid otse sisse, üks klaasipuhastaja ei töötanud (ja loomulikult tuli hull padukas) ning BTW seda käivitati juhtmetest ka :)

Aga kell oli juba mitu, buss ei olnud väga turbokas transpordivahend, ummik oli, ning hakkas juba tekkima mure, et kas teised (no need reeturid! kes ainult nädalaks tulid) rongile jõuavad. Õnneks olid meie juhidki nõus, et Wakaf Baharu rongijaama tuleb minna kõigepealt, ning nad jõudsid ilusti, ja alles seejärel visati meid maha Kota Bharu bussijaamas.

Meie, kes me järele jäime, võtsime Kota Bharus hosteli bussijaama lähistel - nimeks Backbackers Lounge I-s. Saime väga basic lisamadratsiga toa, mis oli muidugi odav.. Õhtul käisime kohalikul ööturul taevalikke pannkooke söömas ning jällegi päev sai otsa.


3.05.2009 Kota Bharu
Meie äratuskell Mirjam, äratas meid traditsiooniliselt 8 paiku. Und oleks veel olnud, aga võis ka ärgata. Olime vahepeal väljauurinud, et sellest piiripunktist kust meie tahtsime piiri ületada viisat kohapealt ei saa, seega seadsime sammud Tai saatkonna poole. See oli meie öömajast ca 20min kaugusel jalutades. Selleks, tegime enne maailma kauneimad passipildid - Andri nägi välja kui oleks eelmine õhtu kõva peo maha pannud ning mina oleks kui otse rannast tulnud. Sealjuures tekitasid mu prillid huvitava punase silmavärvi. Printsess oli kaunis, nagu ikka :)
Viisime passid saatkonda ning selgus kurb tõsiasi. Viisa tegemine võtab 1 päeva. Ei mingit kiirviisa võimalust. Seega tegime oma plaanid ümber ja ei põrutanud kohe piiri poole, vaid veetsime päevakese Kota Bharus. Käisime käsitöö ja piirkondlikus muuseumis ning külastasime mingit kohalikku kultuuri showd. Teel sinna sattusime haigla sööklasse ning võimalik et ma sõin seal tripi hotima söögi. Mingi nuudlisupp. Aga kultuurishow peamine atraktsioon oli trummimäng, peale seda näidati meile veel siidimaalimist. Lõppkokkuvõttes trummimäng oli äge aga kestis liigvähe et seepärast niikaugele minna. Jalutasime tagasi, tegime tunni sliipi ning läksime taas oma lemmikpannukaid sööma. Minul oli söögist raske ja läksin hostelisse pikusse, Andri jaMirjam käisid kondamas ja õllel. Varsti laekusid ka nemad..

4.05.2009 Reis piirile
Ärkasime traditsiooniliselt vara, olime kella 9ks saatkonna juures, saime oma passid koos viisadega. Pakkisime kotid, sõime kerge hommikusöögi ja põrutasime bussile. Buss viis meid piirile ning Malaisia osa saigi läbi.

Edasistest seiklustest pajatab järjejutu järgmine osa :) Lõpetuseks pilt Jerantuti rongijaamast.
Pildil vasakult alustades:
unimüts Taago (kes tukkus igal võimalusel), mina, printsess-kaunitar Mirjam, võtame-õlut-ka Andri, ma-ei-virise-koguaeg Eivor ning punapõskne Liivi ;) Loodetavasti ükski reisikaaslastest ei tunne end sellisest liigitusest puudutatuna - ilus oli olla, kena ja soe.