Meenutusi Iraani-Kaukaasia tripist I

Nägin und, unes nägin või seoses unega meenus üks seik Iraanist - ega täpselt ei tea.. Päev otsa mõttetööd + unistus puhkamisest palmide all vb tekitada imelikke seoseid. Asi mis meenus oli aga ööbimine hotelli mošees.. Üritasin meelde tuletada, kus see oli ja koha nimi ei tulnud üldse kohe meelde, tean et see oli lõunarannikul, aga kus ?! Kuidas me hotelli mošeesse magama sattusime on üks naljakas lugu, mis laiemalt iseloomustab kogu me olekut Iraanis, seda lugu proovin ka jutustada kui oma meenutustega sinnani jõuan.

Võib isegi öelda, et aastad lähevad - mälestused hakkavad tuhmuma, Gruusias on olnud sõda, mu reisikaaslane Toomas on elanud aasta Türgimaal ja nüüd on juba alates novembrist Austriaalias, nautimas suve ja kohustuste vaba elu :)
Kui alustada meenutustega nüüd päris algusest, siis tuleks alustada seiklustest kallil kodumaal ja jätkata oma juttu Aserbaidžaanis ja noormehest nimega Abdullah ja edasi kõiki vastavalt oma järjekorras

.Idee.
Oli aasta 2005, kui olime Toomasega suhteliselt alles tuttavaks saanud ning Toomasel oli kavas käia Lähis-Idas - ikka nii nagu tema seda teeb - häälega, võimalikult odavalt, suheldes heade inimestega. Ta käis, nautis, kiitis.. Sellest reisit ja Airbalticu odavatest piltetitest :) idee saanuna tuli plaan 2006 aasta sügisel, käia ära Iraanis.
Aga Iraani minna pole üldsegi nii lihtne. Esmalt ei lenda sinna väga palju asju. Lähimad Airbalticu sihtkohad olid Baku Aserbaidžaanis ning Istanbul Türgis. Teisalt on alati suhtumine "Mida?? KUHU?? Hull oled vä? Surma tahate saada?"
Ostsime piletid Baku-sse ja tagasi Istanbulist (piletid ca 1500 kokku), mineku ja tuleku vahe ca 4 nädalat ja seiklus võiski alata. Et juba sinnakanti minek oli, siis tahtsime läbi käia võimalikult palju. Plaani tekkis seega lisaks Iraanile - Aserbaidžaan, Gruusia, Armeenia ning tükike Istanbuli. Toomasel oli tahtmine käia ka Türkmenistanis aga tooaeg oli seal just mingine pidustus ning selle puhul ühtegi viisat ei väljastatud. Kurb.

.Viisa.
Selleks, et Iraani minna tuleb saada Iraani viisa. See ei ole aga üldse mitte mingi kõige lihtsam ülesanne - piirilt ei saa, see tuleb enne taodelda. Lähim Iraani saatkond asub Helsingis, saatsime oma passid taotlustega sinna ning jäime viisasid ootama. Aeg läks, Toomas suhtles igapäevaselt mingi tüübiga saatkonnast, et silma peal hoida kuidas neil läheb. Eesti post uimerdas passide kohaletoimetamisega ja meie nende saatmisega, mistõttu oli veel 3 päeva enne reisi algust selgusetu, kas saame oma passid Soomest koos viisadega kätte. Tegime endale mõlemad kiirpassid juurde (jah, eestis on lubatud omada kahte kehtivat passi) ning läksime Tartusse kooli. Need olid vajalikud selleks, et kui ka Iraani viisat ei saa kätte, siis vähemalt muudes riikides saame ju käia. Õde Mariann oli hea ja käis päev enne ärasõitu Soomes ja tõi tagasi meie passid ning läkitas need bussiga Tartusse, kus meie veel koolipinki nühkisime :)
Seega väike närvikõdi, aga lõppeks saime ilusti kätte nii passi kui viisa. Algas närveerimise aeg, minu vanemad ei mõistnud miks ma tahan minna sihukesse kohta ;) Isa küsis et kas järmisena lähen Põhja-Koreasse või millise sõjakolde valin järgmisena...

.Baku.
Kui saabusime Baku-sse oli kell hommikul vara, Abdullah arvas et ta võib meile mingi hetk hommikul järele tulla.. Abdullah on noormees (ca minuvanune), kes töötas kuskil 5 tärni hotellis portjeena, rääkis vabalt inglise, vene keelt ning Toomasega tutvusid nad portaalis HospitalityClub.
Peale mõnetunnist tukkumist lennujaamas, hakkas minule midagi seletama mingine onku - selgus, et meil seal magada siiski ei lubatud (ne možet!!).
Et kell oli veel vara kuhugi minemiseks, siis mingi tore proua tahtis meiega teed juua ja lobiseda (millegipärast on mul tunne et ta oli venelane, võimalik et oli kohalik aga lihtsalt ta suhtles vene keeles) - tegime seda, rääkisime kohalikest, kultuurist, elust..














Mingi hetk tekkis tunne, et lennujaamas passimisest on kopp ees. Võtsime seina seest raha ning kolistasime linnapoole. Sinna saamiseks tuli üle elada minu esimene kogemus täistuubitud mikrobussidega. Pidime peale mahtuma ja ka maha saama oma suuuurte seljakottidega.. Marsa viis meid mingile turule, kust otsisime süüa ning edasi sõitsime metrooga kesklinna. Kui nüüd aus olla, siis Bakust suurt ei mäleta.
Jättis kuidagi räpase mulje, inimesi oli palju. Mingi hetk saime kokku Abdullah-ga, käisime linnapeal vaatamis väärsustega tutvumas, söömas ning mingi hetk tekkis mõte sõita tema vanaema juurde. Abdullah'il oli juhuslikult 3 vaba päeva tulemas ning tema pole ammu vanaema juures käinud ning linnake, kus vanaema elavat olevat tore. Käisime Abdullah juurest kodust läbi ning edasi bussijaama Ganja poole.

.Ganja.
Bussisõit oli hirmus :D maantee oli remondis ja tee võttis aega igavesti. Ala plaanitud 4 tunni asemel 8 vmt. Kohale jõudsime nt öösel kell 4, vanaema ootas meid juba.Natuke lõbusa nimega linnake oli küll suuruselt teine linn Aserbaidžaanis ent pigem meenutas oma olemiselt ala Haapsalu vmt.

Meile anti süüa ja saadeti magama. Meie Toomasega ühte tuppa, Abdullah ja vanaema teise ning vanavanaema jäi vist magama elutuppa/eesruumi. See vanavana oli igaljuhul kuidagi eriti äge mutt :) ühtki keelt peale kohaliku ei rääkinud, aga me igaljuhul talle väga meeldisime ja muudkui seletas meile midagi millest me muidugi sõnagi aru ei saanud.
Maja ja hoovike meenutasid oma suuruselt mingeid Eesti suvilaid, hoovis kasvasid hurmaad ja granaatõunad, naabermajas elas Abdullah onu perega. Käisime neil külas - kogu suguvõsa tuli meid tervitama. Mina rääkisin vähe, kuna vanemad inimesed eelistasid suhelda vene keeles... kui hästi läks siis sain aru, kui väga hästi läks siis oskasin isegi midagi vastata. Meid söödeti, joodeti, me meeldisime kõigile. Eestlased on seal heas kirjas, meenutatakse häid aegu kui nõuka ajal Eestis käidi... Käisime Abdullah-ga linnapeal - olime vaatamisväärsused. Abdullah naeris midagi selle üle, et kas ma end imelikult ei tunne kuna kõik vahivad - ei, ei tundnud. Erinevalt ala Egiptusest ei tule võõrad Sind käperdama, vaid jõllavad eemalt.
Aega läks mööda ja oli vaja edasi liikuda. Võtsime rongi Gruusia pealinna Tbilisi-sse. Kuna tegemist oli nn öise rongiga, mis väljus Bakust normaalsel õhtusel ajal siis meie juures oli ta jällegi täiesti öösel. Nii kell 4 vmt :) vanaema pani meile kaasa koti hurmaade ja granaatõuntega.. Hurmaad ei säilinud väga kaua ja viimased läksid halvaks, aga granaatõunu sõime veel nädal hiljemgi. Koostöös Abdullah ja rongisaatjaga saime Toomasega kahepeale neljase kupee ala poole hinnaga..
sõit jätkus.
Hommikupoole tulid mingid mehed :) võtsid ära meie passid, läksid nendega minema.. rong muudkui seisis ja seisis ja mehed tagasi ei tulnud. Ma juba muretsesin et kas tõesti eestlastel pole Gruusia viisavaba nagu Toomas on rääkinud. Mure oli suur, aga nii tund hiljem tõid onud meie passid siiski tagasi ja saime sõita edasi...

.Tblilisi.
Kotid jätsime rongijaama, kolasime linnapeal, sõime saia ja jõime kokat/õlut peale, kondasime mööda linna ringi ja vaatamisväärsustel. Õhtul võtsime öise rongi Batumile. Batumi on Musta mere ääres asuv linn (sealt on Türki ainult kiviga visata :P), kus vaadata pole mitte midagi. Vanal õndsal sotsialismiajal oli see õitsev kuurortlinn. Tollasel ajal oli linnake välja surnud suhteliselt.. muidugi ei olnud tegemist ka hooajaga. Merel olid tankerid ja muud suured laevad. Kalamehed lõid aega surnuks.

.Batumi.
Vedelesime rannas, sõime granaatõunu.. mingi hetk oli vaja käsi pesta ning selgus et vesi on meile eestlastele täiesti ujutav. Nii 20 kraadi oli ta küll, võimalik et ka paar kraadi üle. Mina ujusin, Toomas ka (kuigi ta tükk aega ei uskunud mind et vesi on soe), sõime, vedelesime, kondasime ringi ning õhtuks läksime tagasi öisele rongile Tbilisisse.

Tbilisis käisime väävlivannides ning nende ees kohtusime hollandlasest paarikesega, kellega vahetasime muljeid. Nemad kiitsid hääletamist ning meie peas kasvas mõte, et peame ka kindlasti edasi hääletama.

- Nüüd on natuke hämar osa see, kuidas me saime lõppeks Armeeniasse, aga üritan seda kirjeldada nii täpselt kui mul see meeles.-

Plaan oli niisiis hääletada. Tundub nagu hea plaan eks, aga et me olime tegelikult Tbilisi südalinnas, siis oli vaja saada kuidagi sihukesse kohta, kust saab hääletama hakata. Kuna meie asjad olid rongijaamas, siis võtsime mingi rongi. Rong oli ütleme nooh.. elamus! Sellega oli kindlalt veetud loomi, või siis võis ka olla, et seesama rong oli lihtsalt vahepeal kasutusest maas olnud (kuna see oli väääga lobudik ja läbi roostetanud ja uksed ei käinud korralikult kinnigi!) ja sel ajal olid seal sees mingid loomad elanud. Igaljuhul hais oli jube, rahvast oli palju ja väga huvitavaid muidugi. Rongis käisid tädikesed omi kaupu müümas, lauldi ja tantsiti.

Nagu ma enne juba mainisin, siis Armeeniasse saabumine ja Armeeniast lahkumine on mu peas kuidagi segi läinud ja seega ma ei suuda üleüldse meenutada kus oli see koht, kus mul pisarad voolama hakkasid..

Pakun et see oli nii..

Olime juba suhteliselt Gruusia/Armeenia piiri ääres, kõht oli tühi. Tegime peatuse mingis söögikohas ning õgisime end kurguni täis. Sõime väga head liha ja salatit!! Edasi tuli jälle minna teeäärde. Pean ütlema et hääletada oli üsnagi lihtne. Ma arvaks et kui mitte esimene ega teine, siis kolmas auto kindlasti pidas kinni ja võttis meid peale. Saime sealt nt ühe väikekaupmehe pirukaauto peale, kellega kulgesime edasi. Ees oli 2 kohta, autos oli juht, tema naine, mina ja toomas. Ei-ei olnud vägapalju ruumi. Aega läks, väga kiiresti edasi ei jõudnud, kuna oli vaja teha igast poekestes peatusi ja kaupa maha laadida.

Ühe sellise tripi käigus sattusime mingisse külakesse, kus oli autojuhi hea sõber. Nagu sõpradele kohane, siis oli vaja külalised lauda kutsuda, süüa pakkuda ja viina juua (või veini) ja veel süüa jne. Igaljuhul olin juba omast arust viisakusest söönud küll, ja kuna üldse süüa ei tahtnud enam, siis üritasin keelduda kui mulle -võeh- kitsejuustu pakuti. Kahjuks arvasid nemad, et ma olen lihtsalt tagasihoidlik, mina ei osanud veendunult keelduda ja lisaks pahandasin Toomase peale, et kuidas ta mind ei aidanud selgitada, sest ma ju TÕESTI ei taha rohkem midagi. Igaljuhul on seda kõike siiani raske selgitada, aga selle kõige tulemus oli see, et minul hakkasid silmist pisarad jooksma, kohalikud ehmatasid, jooksid ära mu taldrikuga, kuhu nad olid "maitsvat" juustu tõstnud, tõid uue tühja, ning olid kohe väga mures. Pisarad läksid üle, ent mul oli peal väsimus ja tahtsin ära.

Toosama päev hääletasime edasi Armeenia poole. Kell oli juba öö, väsimus oli peal ja saabusid kurvad uudised Tallinnast. Toomase kallis sõbranna Marju oli saanud autoavariis surma. Jõudsime mingisse Armeenia linna, mille nime ma ei suutnud ilma oma blogi abita meenutada - so Vanadzor- ja mis nägi õudne välja :) täielik kommunismiaja pärand, kobakad majad, plaani järgi tehtud linnad. Kuna ma ei tahtnud magada rekka tagapingil siis võtsime hotelli - kallis, külm - pähh. Ilmselt rikkus muljet ka kõrgemast piirkonnast tingitud külmem kliima ning niiske ilm.
Edasi käisime tutvumas ümbruskonna vaatamisväärsustega - kirikutega (neid on seal tõesti palju ja erilisi) vanu ja uuemaid. Armeenlased on uhked selle üle, et on esimene riik kus riigiusuks oli katoliiklus. Ka Ararati mägi, kust nt Mooses alla tuli, kuulus vanasti Armeeniale. Räägitakse, et Ararati näevad ainult head inimesed (sageli pilvedes).
Ajaloolistel põhjustel vihkavad nad aserbaidžaanlasi (WW I ja genotsiid) ja türklasi, kuna Ottoman kunagi ammustel aegadel võttis ära suure osa Armeeniast ja sellest sai Türgi. Samuti on türklased ja aserid sugulased ja nende keeledki sarnased (Abdullah ütles et tema saab Türgi keelest aru küll, aga türklased nende keelest ei saavat). Ajaloolised erimeelsused on siiani lahendamata, aserbaidžaanlastega vastastikku süüdistatakse teineteist genotsiidis. Piiridega valitseb suhteliselt arusaamatu segadus, piirid Türgi-Armeenia ja Armeenia-Aserbaidžaaniga on kinni, Türgi piirab Armeenia ligipääsu Mustale merele, lõunas on osa Aserbaidžaani ka läänepool. Seetõttu, et mitte olla täielikus blokaadis, semmivad armeenlased venelastega - see olevat halbadest võimalustest parim.

.Ajalootund.
Armeenia on suurima diasporaaga riik maailmas. Välismaal elavad armeenlased, keda on hinnanguliselt 9milj, elatavad ka suhteliselt suures vaesuses elavaid kodumaal elavaid sugulasi (ca 3milj). Ühelgi teisel rahvusel pole diasporaad suuremat kui emamaal elav seltskond.

Tulles tagasi selle juure, mida Armeenias veel tegime või nägime..
.Yerevan.
Edasi hääletasime Yerevani, kus elab Toomase ema sõbranna õde vmt :) igaljuhul kuulsa Armeenia kirjaniku lesk - proua Õie. Ta oli meiega väga hoolitsev, toitis, tutvustas ümbruskonda jne. Nagu päris vanaema :) mõneti ka üleliia hoolitsev ja peale käiv (sa ei söö peaaegu üldse ??) ehk igati nagu päris vanaema.
Käisime Armeenias olles veel Sevani järve ääres. Seal oli suhteliselt külm, niiet kauaks jääda ei tahtnud :) Kirikuid oli ka igalpool. Sevani järv on kuulus sellepoolest, et ta on üks suurimaid maailmas ja asub kuskil 1700m kõrgusel. Õie rääkis, et õndsal sovietiajal ehitati palju kraave, et põlde kasta ning selle tulemusel langes Sevani järve vesi 10m. See on andnud tunda Armeenia kliimas, mis on muutunud kuivemaks, külmemaks (ehk merelisest kliimast mandrilisemaks :) kui nii võib öelda.) Kui kaardilt Sevani järve vaadata siis on cool seejuures veel see, et ta oma kujult meenutab väga meie Peipsit.
Yerevanis käisime džässibaaris. Džäss oli äge, baar oli kallis, ent mainimist tasub Granaatõuna vein. Mmmm. Ostsime endale kohe 2 pudelit veini koju kaasa.

Aga aeg pressis peale..
Tuleb liikuda katoliiklusest ja kirikutest edasi oma reisi peamise sihi suunas. Selleks on Pärsia ehk tänapäevases maailmas üldiselt mitte väga armastatud riik - Iraan, so riik, kus Islam on riigiusk ja vastavalt islami kommetele peavad riietuma ja käituma KÕIK inimesed Iraani pinnal.

Absoluutselt ei suuda meenutada, kuidas me Yerevanist välja saime, aga igaljuhul olime ükshetk hääletamas ning liikusime tigusammudel piiri poole. Tigusammudel seetõttu, et kui võrrelda kolme kaukaasia-maad, siis Armeenia on kõige ebasõbralikum - jättis kuidagi sihukese rahaahne mulje. Kas sellest, või muust tingituna ei läinud meil hääletamine enam nii sujuvalt kui seni. Lõppeks saime mingi türklase peale, aga et tee oli suhteliselt mägine, siis liikus rekka väääga aeglaselt. Toomas jutustas juhiga, mina magasin, mingi hetk tuli ka Toomas magama. Ning siis äratati meid kui kell oli u 4 ja piiril olimegi. Vene piirivalvurid ütlesid meile, et kuhu me sellisel ajal nüüd ikka läheme ja saatsid meid pinkidele tukkuma, et Iraani pool ju ka magatakse (venelased aitavad armeenlastel piiri valvata)

Looomulikult tuli magamise ajal mingi onku ja tahtis minuga suhelda! No aitähh! Toomas magas ju kõrvalpingil, aga teda ei segatud..

Piiri ületamisest ja edaspidistest seiklustest aga juba järgmistel kordadel..